Uuringud, komplikatsioonid. Nagu ikka – skolioosist

Olen väga pikalt julgust kogunud, et midagi kirjutada või väita, kasvõi arutleda. Aastate jooksul olen lugenud meeletu arvu erinevaid skolioosiga seotud artikleid. Rõõm on näha, et uusi artikleid pidevalt lisandub. Kui oma bakaleureusetööd kirjutasin 3,5 aastat tagasi, oli tasuta artiklite valik üsna niru ning mul oli kurb meel, et minu uskumustele piisavalt tõestust ei olnud. Nüüd loen ja imestan! Nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Teaduse maailm on mulle võõras ning ajab väga segadusse. Minu jaoks on kõik autorid väga julged, et midagi arvata ja kindlalt järeldada, respekt! Ise midagi lugedes tihti mõtlen, et miks ei arvestatud seda ja seda, kuid siis jõuan maa peale tagasi ja mõistan, et teadlased on ka inimesed, kes ei saa KÕIKE arvesse võtta. Piirid on mõeldud töö lihtsustamiseks, maa pea püsimiseks.

Ma ei varja seda – olen kirglik ja tihti ka tüütu skoliootik, kes loodab vähemalt ühte patsienti aidata või arutleda kolleegidega, et keeruline 3D deformatsioonimaailm meile kõigile vähemalt natukene lihtsamaks saaks. Loen oma värskelt postist tulnud Schrothi käsiraamatut suu ammuli, tihtipeale mitte midagi arusaades. Lihtsam oleks ju raamat riiulisse tagasi panna, Barcelonasse mitte minna ja jätkata skoliootikutega “midagi” tegemist. Ei, ma pole enam nõus!fa4e8352112c814c06c41fc0fcfce34a

Tunduvalt rohkem on avaldatud  kõrgtasemel artikleid operatiivsetest skolioosi ravist (pubmedist tuleb otsides 1053 tulemust) , kui seda on konservatiivsest ravist (pubmedis 267 vastet). Kui keegi veel ei tea, olen tugevalt konservatiivse ravi usku (üllatus!!). Usun, et konservatiivse ravi läbiviijad on lihtsalt vähem jõudnud teadusuuringuteni kui pidevalt suurt teadust tegevad kirurgid. Arvan ka, et raskem on hinnata käega mittekatsutavaid tulemusi nagu enesetunne, pikas perspektiivis enesehinnang ja ka valu kui röntgenvastuseid ja muid visuaalseid/numbrilisi näitajaid. Paratamatult teadust/statistikat saabki teha läbi erinevate numbrite ning väljatöötatud hindamissüsteemidega n-ö mitte käegakatsutava hindamiseks.

Toon välja kaks artiklit operatsiooni komplikatsioonide kohta.

Hiljuti avaldatud uuringus (november 2015) on varda murdumise riskifaktorid Barton et al. järgi: pseudoartroos, sagitaalsuunas varda asend rohkem kui 60 kraadi, fiksatsioon üle kahe piirkonna (ehk pikk – üle rinna ja nimmeosa), domino ja paralleelfiksaatorid ning fiksaatori kinnitamine vaagnale. Erinevate operatsioonimeetodite järgi on Barton et al uuringus (kus hinnati patsiente ühes kliinikus, 4 erineva ortopeedi poolt opereeritud) fiksatsiooni murdumise töenäosus 1 aasta jooksul 9.3% kuni 16.2%. (1)

s13013-015-0056-5-1

Andmeid koguti neljas kategoorias: kirurgilised meetodid, intstrumendid, postoperatiivsed näitajad (cobb nurk, küfoos, lordoos, vaagna kalle jne) ning patsiendi info. Patsiendi info alla käis vanus, sugu, rahvus, KMI, kaasuvad haigused, kas suitsetab, millal tehtud esmane diagnoos, kas on korduv operatsioon ja kui on – kas esines pseudoartroosi. (1)

See viimati loetud artikkel pani mind enim mõtlema – miks kasutati just selliseid andmeid?

Uuringu tulemus annab infot, kuidas operatsioone paremini sooritada, sest riskifaktorid olid seotud otseselt kirurgiaga. Ilmselgelt on uuring tehtud selleks, et vähendada metalli purunemise tõenäosust. Super!

AGA – kas patsient ise ei mängigi mingit rolli? Opereeriv kirurg näeb patsienti üldjuhul mõned korrad, teostab pika, kalli ja ohtliku operatsiooni. Ülejäänud aja on patsient oma vardaga kahekesi! Kes teab, kui aktiivne on patsient ? Kas lamab päevadläbi või leiab juba paari nädala pärast, et peaks ikka sõpradega trenni minema?

Ma ei nori uuringu kallal, mul on lausa natukene kahju kirurgidest, kelle juurde need 9.3% kuni 16.2% patisentidest tagasi tulevad katkiste varrastega. Uuring ju viitab, et probleem võis olla operatsioonitehnikas.

Pean piinlikkusega tunnistama, et olen osa sellest statistikast ja seda ühel juhul mitmest kindlasti oma süü läbi! Kaks nädalat peale operatsiooni ei ole hea idee lund lükata 🙂 Tundub loogiline? Ehk paljudele on, kuid lihtsale noorele (nais)patsiendile tihti mitte, eriti kui lubatud koormusest arst ei räägi ning patsient keeldub olema kehvem kui varem.

Patsientide aktiivsustaseme ja operatsiooni komplikatsioonide kohta oleks lausa valus uuringut teha. Nii nagu tänapäeval loetakse korsettravi kohta tehtavaid kontrolluuringuid juba ebaeetilisteks – kuidas saab lasta kontrollgrupil olla õige ravita ning tõenäoliselt lasta seisundil progresseeruda?! Korsettravi efektiivsus on juba tõestatud korduvalt.

2008 avaldatud ülevaatlikus artiklis leidsid Weiss et al., et komplikatsioonide arv võib olla palju suurem, kui seni raporteeritud. Samuti annab artikkel hea ülevaate kõikidest võimalikest komplikatsioonidest. Komplikatsioonide esinemise sagedus uuritud artiklites oli 0-89% kõikide skolioosi vormide kohta.

Kuidas siis ennetada komplikatsioone, mida teha?

Weiss et al, pakuvad välja ühtse andmebaasi koostamise, kuhu kõik spetsialistid saaksid oma andmed kanda ka 1, 2, 5 ja ka 10 aasta pärast, sest puudu on just tõestus, et operatiivne meetod aitaks pikemas perspektiivis paremini kui muud konservatiivsed meetodid.

Olgugi, et skolioosi on ravitud operatiivselt juba pea 100 aastat, pakkus alles 1973 Paul Harrington välja sama andmebaasi idee SRS (Scoliosis Research Society) liikmetele, kuid asi jäi soiku.

Minu kõige lihtsam soovitus on operatsioonile minekut vältida! Lihtne, eks!

Maailm ja teadus on pidevas muutumises, see siin ja kõik avaldatud artiklid on piisake meres. Aga kusagilt peab ju alustama 🙂

Minu eesmärgiks on ennast arendada, levitada infot ning tõsta teadlikkust.

Kohtumiseni!

Sandra 🙂

1- Risk factors for rod fracture after posterior correction of adult spinal deformity with osteotomy: a retrospective case-series. Cameron Barton*, Andriy Noshchenko, Vikas Patel et al. Scoliosis 2015, 10:30
2- Rate of complications in scoliosis surgery – a systematic review of the Pub Med literature. Hans-Rudolf Weiss and Deborah Goodall. Scoliosis 2008, 3:9

 

 

 

 

2 kommentaari “Uuringud, komplikatsioonid. Nagu ikka – skolioosist

  1. See on tõesti kurb, et patsientidele ei anta eriti juhiseid peale operatsiooni. Selle tagajärjel osa neist ei julgegi midagi teha ja nende elukvaliteet langeb.
    Sa oled väga tubli, et seda tähtsat ja aktuaalset asja ajad!
    Jätka samas vaimus! 🙂

    Meeldib

    1. Aitäh, Kristel!
      Väga oluline on teadlikkuse kasvatamine nii patsientide kui ka tervishoiutöötajate seas! Loodan, et nendel teemadel tagasihoidlik sõnavõtmine, mõttemõlgutamine vähemalt kedagi aitab!

      Meeldib

Vasta Sandra Joa-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s