Skolioosioperatsioonist taastumise kogemus läbi lapsevanema pilgu

Tänapäeval on internetis nii palju erinevaid arvamusi, kogemusi ning informatsiooni. Enne ja pärast tervisemuresid ning operatsioone otsitakse samuti nõuandeid ja infot internetist. Mina kirjutasin põgusalt oma  skolioosi operatsioonidest ning nüüd jagan muutmata kujul teiega minu poole pöördunud lapsevanema ja nende pere lugu. Asjaosalised soovivad jääda anonüümseks, kuid kõik küsimused on teretulnud – aitan neid vahendada.

Alustan meie lugu sellega, et meile määrati dr Härma poolt operatsiooniajaks 6. märts 2018. Piiga oli selleks hetkeks 7. aastaseks saanud. Mõned nädalad enne sain dr Härmalt kõne, et kuna Piiga on röntgenpiltide põhjal hästi painduv, siis jäetakse operatsioon ära ja määratakse korsett. See oli tõesti hea uudis, sest tegemist on hästi aktiivse ja liikuva lapsega, kes viibib nutiseadmetes ainult siis, kui autoga kusagile sõidame. Ka TV on meil kodus rohkem seina kaunistuseks. Sportiliku aktiivsuse all mõtlen mitu korda nädalas ujumist (sh ujumistrennis käimist), tantsutrennides osalemist, füsioteraapias käimist, kodus nii hommikuti kui ka õhtuti võimlemist ja venitusharjutuste tegemist, jooksmas käimist, rattaga sõitmist, ronimist nii erinevatel turnimispuudel kui ka kõige tavalisematel puudel, sulgpalli mängimist. Meie jaoks on võõrad ajakirjanduses levivad jutud, et tänapäeva lapsed ei armasta õues käimist ja sõpradega koos olemist – ka talvel pärast pikki päevi viibisime võimalikult palju kelgumäel kelgutades. Dr. Kriti vahendusel tegi hr Sirp Piigale korseti.

Olime mõned päevad korsetti kanda saanud ja samuti oma füsioterapeudilt soovituse Teiega, Sandra, või kellegi teisega konsulteerida Teie poolt tehtava teraapia osas. Ühel päikeselisel suvehommikul valmistusime lastega randa minema, kui heliseval telefoniekraanil oli dr Härma number. Kõne sisu oli see, et Ta oli kolleegidega Piiga röntgenpildid üle vaadanud ja jõudnud järeldusele, et Piiga selga on siiski vaja opereerida. Ka operatsiooniaeg oli paika pandud. Selle kõne sisu oli ehmatav, sest olime ju püüdnud teha endast kõik, et seda operatsiooni ei peaks tulema. Ma ei nõustunud koheselt selle operatsiooniga, vaid palusin võimalust see otsus ka Piiga isaga läbi arutada. Püüdsime asja mõistusega võtta – kindlasti on see väga läbi mõeldud otsus, sest tegemist on siiski aastakümnete pikkust kogemust omava arstiga ning vaevalt, et Ta kedagi niisama opereerib, seda enam, et sellised operatsioonid on kindlasti rahaliselt päris kallid ning nii palju kui internetist lugenud olime, siis opereerimist vajavaid lapsi on päris palju. Samuti teadvustasime endale, et tegemist on siiski oma ala spetsialistiga, kes teab, mida teeb. Kuigi me lõpuks nõustusime selle operatsiooniga, siis mure oli suur ning aeg selle kõne ja operatsiooni vahel tõesti väga venis hoolimata sellest, et tegemisi oli palju.

Kõikide tegemiste kõrvalt püüdsime nautida ka suve nii palju kui võimalik – oma vaba aega veetsime nii palju kui võimalik veekogude ääres, et Piiga saaks tegeleda oma ühe lemmik tegevuse – ujumisega, ka jäid sõbrad Piiga juurde ööseks, sõitsime mööda Eestit, käisime sugulastel külas jne. Kuigi me toitume tervislikult, siis vaatasime kriitiliselt ka Piiga igapäevase menüü üle. Jälgisime, et Ta tarbiks igapäevaselt kindlasti ka granaatõunamahla, maasikaid (viimaseid Ta tegelikkuses ei armasta eriti) jms. Lisaks jälgisime, et Ta ei puutuks otseselt kokku nohus, köhas ja tuulerõugetes olevate (naabri)lastega. Piigale saabuvast operatsioonist ei rääkinud – meie endi mure selle operatsiooni pärast oli meeletu ning kuidagi ülekohtune tundus last muretsema panna. Poolteist nädalat enne operatsiooni pidime käima ITK-s uusi seljapilte tegemas ja kompuutris. Arst vaatas ka Piiga selja üle. Selle külaskäigu ajal nägime vilksamisi ka sealseid ruume, mis tundusid turvalised ning ka tööl olnud õed olid hästi meeldivad, lahked, naeratavad. Samal õhtul sain arstilt kõne, milles Ta andis tagasisidet hommikul tehtud uuringute kohta. Pärast neid uuringuid mainisin Piigale, et meil tuleb uuesti selle arsti juurde minna ning arvatavasti ka ööseks sinna jääda, et arst saaks vajadusel veel mõned uuringud teha. Operatsioonieelsel päeval haiglasse minnes pidin täitma paar dokumenti, Piigalt võeti verd, tehti kardiogramm, rääkisime anestesioloogiga ning opereerivad arstid vaatasid Piiga selja üle. Arstidel oli kaasas ka 3D kujutis Piiga selgroost. Õhtul käisime linnas jalutamas – söömas ja raamatupoes, sest arvasin, et kaasa võetud kolmest raamatust võib meile väheks jääda.

Operatsiooni hommikul käisid arstid meie palatist läbi ning uurisid, kuidas Piigal läheb. Kuigi väljas paistis päike, siis palatis oli olek võrdlemisi vihmane – Piiga tõesti väga kartis. Oma last kurvana nähes oli endalgi raske pisaraid tagasi hoida, kuid imekombel see õnnestus (sest olin kindel, et arstid teavad, mida teevad). Õnneks olin kodust kaasa võtnud suure, pehme pleedi, mille sees Piigat hoidsin. Kinnitasin Talle korduvalt, et saadan Ta operatsioonile ning olen olemas ka siis kui Ta tõuseb. Pärast seda kui olin Piiga operatsioonile saatnud, läksin meie palatisse tagasi – õed viisid meie asjad intensiivravipalatisse. Operatsiooni ajal käisin linnas jalutamas. Intensiivravipalati õde helistas kui nad läksid Piigale operatsioonituppa järgi, et Ta intensiivravipalatisse tuua. Lisaks Ta küljes olevatele juhtmetele pandi Talle veel erinevaid juhtmeid (aparaate) külge. Üsna kohe tegi Piiga silmad lahti veendudes, et ma seal olemas olen ning keeras ennast korduvalt ühelt küljelt teisele küljele. Üsna kiirelt näidati ka mulle ühte nuppu, milles pidi olema lisa valuvaigisti, mida nupule vajutamisega oleksime saanud Talle hiljem vajaduse korral juurde anda. Üsna varsti tulid ka arstid, kes selgitasid, et operatsioon läks hästi. Suutsin rumalalt küsida, et ainult hästi, kuid mitte väga hästi? Seda vist seepärast, et mu töö juures on sõnaühenditel „hästi“ ja „väga hästi“ päris suur erinevus. Seepeale sain vastuseks, et nende keeles tähendab sõna „hästi“, et nad tegid seda, mida plaanisid ning sõna „hästi“ tähendab operatsiooni õnnestumist. Piiga liigutas arstide nähes ka jalgu, mis andis kinnitust operatsiooni õnnestumisest. Piiga kord magas ja siis oli taas üleval. Selleks, et Ta voodi kõrval saaksin olla, andsid õed mulle tooli. Natuke hiljem võeti vereproovid selleks, et kontrollida vere hemoglobiinitaset ja uuriti, et kui vaja, kas olen nõus, et Talle vajadusel vereülekanne tehakse. Vastused sain üsna kiirelt ja õnneks oli kõik korras. Mingist hetkest lubati mul hakata Talle ka juua andma – olin selleks granaatõuna kõrrejooke kaasa võtnud, et Ta võimalikult kiirelt taastuks (selle soovituse sain ühest varasemalt loetud blogist). Õhtul sai Ta juba süüa, kuid ega Ta eriti ei söönud. Mida ma valesti tegingi, oli see, et püüdsin Talle kohe alguses, kui Talle lubati süüa anda, Teda sööma suunata. Pigem oleksin võinud joomisele rohkem rõhku panna – Ta lihtsalt oksendas söödud söögi välja. Õhtul oli Ta suures osas ärkvel – ostsin Talle selleks puhuks mängu, mida Ta saaks voodis pikali olles mängida ja meil oli ka tahvelarvuti kaasas, kuid Ta ei hoolinud neist. Ta tahtis, et loeksin Talle muinasjutte. Raamatuid lugesin Piigale ka järgnevatel päevadel palju ette, sest see oli asi, mis Talle tõsiselt meeldis. Öö möödus vaheldumisi – magades ja siis taas ärkvel. Samas, Piigal ei olnud selliseid valusid, millepärast oleksime pidanud Talle lisa valuvaigistit andma. Öö oli üsna lühike, sest Piiga ärkas tihedalt. Tänasin õnne, et olin igaks juhuks suurema pleedi kaasa võtnud, sest pool unisena oli selles ka endal ülimugav olla. Hommikul hakati Piigalt järjest enam aparaate küljest võtma ning ka arstid käisid Ta juurest läbi – paar tundi hiljem viidi meid taas tavapalatisse. Seejärel tuli füsioterapeut, kes õpetas Piigat istuma ning püsti tõusma ja ka voodisse tagasi heitma. Talle toodi kõndimiseks Tema suuruse jaoks sobiv käimistugi. Füsioterapeudi visiiti saatis Piiga nutt, sest Ta kartis nii, nii meeletult haiget saada. Pärast seda kui füsioterapeut oli lahkunud proovis Piiga taas voodist tõusta ja tahtis koridori minna, et teiste inimeste keskel olla. (Tegemist on lapsega, kellele meeldib väga teistega suhelda ja teiste inimeste keskel olla.) Koridoris olles palus Ta, et viiksin koridori kaasa võetud mängu palatisse selleks, et saaksime koos pikemalt kõndima minna. Selle hetke jooksul sattus Ta ilma käimistoe abita seisma, mida nägi üks kirurg pealt, kes palus õdesid, et nad eemaldaksid Piigalt kateedri, sest Ta seisis ise. See oli lõuna paiku ehk vähem kui 24 h pärast operatsiooni lõppu, kui Piiga kõndis täiesti iseseisvalt ilma abivahenditeta. Alguses küll mu käest kinni hoides ja hästi aeglaselt, kuid järjest kindlamalt. (Panin tähele, et Ta vasak jalg astub valesti – astudes vaatas varvas veidi sissepoole. Selles osas tegime Piigaga mõned varasemalt õpitud harjutused ning mõned päevad hiljem koju saades seda probleemi enam ei olnud.) Siis tekkis mul küsimus, et kas võime minna trepikojas ühe trepi võrra kõrgemale aknast välja vaatama ning kui Piiga väsib, kas võin Ta sülle võtta. Füsioterapeut oli selleks ajaks selle korruse ruumidest lahknud, kuid õde helistas Talle ja sain vastused, et võime seda teha. Sama õhtu möödus meil veidi õnnetult, sest voodisse minemine, sealt välja saamine, ühelt küljelt teisele keeramine, selili olemine olid rasked, mistõttu oli ka Piigal tuju langenud. Ta sõnavarast käisid pidevalt läbi ka sõnaühendid „ma ei saa“, „ma ei oska“. Viimaseid sõnaühendeid me üldjuhul koduses keskkonnas ei kasuta. Ka järgmisel hommikul oli Ta hästi tõsine – minu jaoks võõras – olin harjunud Teda rõõmsana nägema. Hommikul paistis palati akna taga päike, linnud ja liblikad mängisid. Võtsin ette jutuajamise, milles selgitasin, et mõistan Ta rasket olukorda, kuid Ta ei ole selles üksi – mina olen ju haiglas Ta kõrval, koju jõudes ootavad Teda isa ja sõbrad ning ka kõik teised meie lähedased hoolivad Temast ja soovivad, et Tal hästi läheks. On kaks võimalust – kas Ta jääbki nutma, sest nii raske on või püüab leida midagi ilusat ja sellest Tema jaoks halvast olukorrast parima võtta. Pärast seda hakkas ka palatis päike paistma. Leppisime ka kokku, et kasutame ainult sõnaühendeid „ma saan hakkama“, „ma tahan“ ja kui on vaja, siis Ta küsib julgelt abi. Andsin Talle ka soovituse, et Ta püüaks ise oma keha tunnetades voodist välja ronida, voodisse minna, küljeli ja selili keerata – kui on valus, siis lõpetab kohe oma tegevuse. Kuna tegemist on lapsega, kes enne operatsiooni veetis iga võimaliku hetke aktiivselt mängides, siis Ta hakkas ise järjest enam proovima leida võimalusi nii voodisse saamiseks kui ka voodist välja saamiseks ning küljeli ja selili keerata. See kõik õnnestus Tal tasapisi. Õues oli ilm ilus ja kuna Tal ei olnud enam ühtegi aparaati küljes siis saime loa välja jalutama minekuks. Ta kõndis korraga 500 meetrit. Erinevaid taimi, linde vaadates laskus Ta ka vaikselt pooleldi põlvedele – taas üks sammuke edasi ise hakkama saamise suunas. Sellel päeval käisime ka teist korda jalutamas. Ainus, mis veel sel päeval muret tekitas, oli väike palavik, mis allus kenasti ravimitele. Kusjuures need jalutuskäigud väsitasid Ta nii ära, et pärast neid Ta magas mõnuga. Pühapäeva hommikul lubati Piigal duši all käia ning siis vahetati ka plaastrid. Pühapäeva hommikul käisime Piigaga treppidest kõrgemate vahekorruste akendest välja vaatamas. Samal päeval võtsime ette veidi pikema jalutuskäigu. Käisime õues kaks korda. Ka tuli Tal samal päeval tagasi huvi mängimise vastu. Õhtul mainis õde, et saame järgmisel päeval koju. Esmaspäeva hommikul käisid arstid vaatamas, kuidas Piigal läheb ning saime ka kinnituse oma koju saamisele. Neil oli ka teada, et nädalavahetusel väljas jalutamas käisime. Enne koju saamist käisime veel röntgenpilte tegemas. Tagasi kolmandale korrusele läksime treppidest. Enne lahkumist saime dr Härmalt tagasisidet röntgenpiltide osas, lisaks andis Ta kaasa veel aastase vabastuse kehalisest kasvatusest. Sain küsida veel küsimusi, mida olin enne haiglasse tulemist kirja pannud. Seega, haiglast lahkusime kindlate edasiste suunistega. Koju jõudes ootasid Piigat sõbrad, kellega võeti veel samal õhtul suurest rõõmust taaskohtumise üle pikem jalutuskäik ette.

Meie kogemuse panin kirja selleks, et internetis on eesti keeles päris palju erinevaid foorumeid, arutelusid, küsimusi antud operatsiooni teemal. Suures osas käib jooksvalt läbi hirm, sest kirjeldustest selgub, et operatsioonijärgne periood on keeruline – seda saadavad võrdlemisi suured valud jms. Ka youtubes levivad videod, milles osad teismelised liiguvad veel ka koduses keskkonnas ratastoolis ringi jne. Olime ju perekonnaga ka ise sellele operatsioonile kuni lõpuni vastu. Püüdsime teha kõik, et sellest operatsioonist pääseda. Samas, nagu eespool juba kirjutasin, siis mitte keegi ei opereeri niisama arvestades seda, et opereerimist vajavaid inimesi on päris palju. Samas, neid operatsioone teostavad oma ala asjatundjad, kes teavad, mida teevad. Nagu meie loost näha, siis alati ei pea operatsioonijärgne haiglas olemise periood jube olema. Kõige suuremaks raskuseks vähemalt oma lapse puhul nägin hirmu haiget saamise ees. Ka see hirm on võimalik ületada kui olla lapsele järekindlalt toeks. Oma lapse puhul kogesin, et õed olid pidevalt ümber ning opereerinud arstid teadsid Piiga käekäigust ka siis kui neid reaalselt palatis ei olnud. Samas, vähemalt ise kogesime ka seda, et ka teised arstid nägid ja vajadusel juhendasid, andsid nõu. Meie kogemuse põhjal võin kindlalt väita, et lapsed on haiglas olemise perioodil väga heades kätes. Ka saime nii enne operatsiooni kui ka pärast seda kõik vastused oma küsimustele – need anti siis kui selleks oli sobiv aeg.

Haiglast koju jõudes esimestel päevadel oli meie perekonna jaoks raske see, et laps, kes veel haiglasse minemise eelõhtul jooksis vabalt õues ringi, mängis palli, sulgpalli, ujus, siis nüüd ei saa Ta selliseid asju teha. See tekitas Piigas meeleolulanguseid olukorras, kus teised jooksevad, ronivad jne. Nägime, kui väga Ta tahtis ka ise seda kõike teha. Samas, Ta ei ole selles olukorras üksi – lisaks meile on Tal ülitoredad sõbrad, kes Temaga arvestavad ning mängivad mänge, mida Tema praegu mängida saab. Ka on nad Talle igal võimalikul sammul abiks. Ka olid sõbrad Ta kõrval neil hetkedel, kui esimestel päevadel ei olnud Ta tuju just parim. Oleme püüdnud leida Talle tegevusi, mis ei ole otseselt spordiga seotud – see ei olegi nii võimatu kui alguses tundus. Praeguseks (loe: nädal pärast haiglast koju saamist) on taas päevades tagasi haiglasse minemise aja eelne kiirus – nüüd täidavad päevi hoopis teised tegevused. TV ja nutiseadmed, mida Piigal on tõesti palju – neid kasutatakse veel harvem kui enne, sest maailmas on nii palju huvitavaid mänge ja tegevusi, mille peale varem ei oleks osanud tullagi. Lapsed on ka üheskoos hakanud ise välja mõtlema uusi mänge ja tegevusi, mida üheskoos mängida – teha saaks, hoolimata sellest, et Piiga tuba on täis erinevaid mänguasju, lauamänge, raamatuid, värviraamatuid, plastiliine, värvipabereid jne, jne.

PS! Meil vedas ka sellega, et samal ajal sattusid haiglas olema ka teised ülitoredad naisterahvad, kes said haiglas veedetud operatsiooniärgsetel päevadel hästi omasteks. Kuigi me olime Piigaga kahekesi omaette palatis ja käisime ka väljas jalutamas ning magasime päris palju, siis koridoris kohtudes oli hästi mõnus vestelda. Seega, haiglas veedetud operatsioonijärgne periood möödus päris kiirelt ja lõpuks ka positiivses meeleolus.

Ise lugesin internetist lisaks, et kiiremaks taastumiseks on hästi oluline, et opereeritu saaks taastumise perioodil toidust hästi palju energiat. Kui kellelgi peaks olema huvi, siis selle kohta on internetis inglise keeles päris palju materjale – soovitusi üleval. Samuti on päris palju materjale olemas ka selle kohta, mida millalgi orienteeruvalt taas teha võib. Samas, iga inimene, operatsioon, operatsioonist taastumine jms on hästi erinevad, mistõttu olen seisukohal, et selles osas tuleks kindlasti arstiga nõu pidada.

Kui keegi lapsevanem peaks olema sarnase otsuse ees, siis soovitan arste kuulata – vajadusel nende käest nõu küsida. Teiste kogemusi tasub kindlasti lugeda (ja ka asjalikud nõuanded eeskujuks võtta), kuid üks ühele neid kindlasti võtta ei tasu, sest lapsed on nii, nii erinevad ja nagu ma ise kogesin, siis mitte kellelgi ei lähe täpselt nii nagu teistel läks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s