Skolioosioperatsioonist taasumine lapsevanema silma läbi vol 2 – kolm kuud postop.

Jätkuks eelmisele postitusele kirjutab lapsevanem juveniilse skolioosi operatsioonist taastumisest alates 3 nädalast kuni 3 kuud postoperatiivselt.

Postituste eesmärgiks on endiselt info ja kogemuste jagamine 🙂. Siin kirjutatu on kellegi kogemus, mida tuleb austada ning igaüks teeb oma raviotsused koos raviarstiga.

Lisatud tekst on muutmata kujul. Tekkinud küsimusi vahendan lapsevanematele hea meelega!

Suur aitäh jagamast ning head lugemist!

Sandra

“Mõnedest muudatustest meie elus pärast operatsiooni:

1. Toitumine – Pärast operatsiooni pöörasime sellele eriti suurt tähelepanu. Jälgisime, et Piiga võimalikult tihedalt ja võimalikult palju ja võimalikult tervislikult sööks ja söögist võimalikult palju energiat saaks. Sõna otseses mõttes pakkusin talle pidevalt midagi süüa või juua.Nüüd, kooliajal, olen talle igaks päevaks kaasa pannud joogipudeli kas mineraalvee või mahlaga ja toonitanud joomise tähtsust. Lisaks on tal kotis näksimist juhul kui ta tunneb soovi midagi päeva jooksul lisaks koolis saadavale söögile süüa. Nagu ma Piiga jutust olen aru saanud, siis ka teised lapsed on aeg – ajalt midagi kaasa võtnud ja nii on nad lisaks söögivahetunnile ka muudel vahetundidel midagi näksinud.

2. Autoga ja ühistranspordiga sõitmine – Vältisime esimesed 6 nädalat autoga sõitmist (raputamine jms). (Ka ei sõitnud me ühistranspordiga, sest seda me saame meie elukohta ja sihtkohti arvestades väga vähe kasutada.) Meie esimene sõit 6,5 nädalat pärast operatsiooni kulges nii, et maksimaalselt pool tundi sõitmist ja siis vähemalt 10 minutiline peatus. Kusjuures, esimeste sõitude aeg eelistas Piiga olla pool pikali asendis ja nii, et midagi pehmet oli ta selja taga. Ka nüüd eelistab ta pikematel sõitudel, et tool oleks vähemalt pool lamavas asendis ja midagi pehmet oleks toeks. Kui varem sõitsime 150 kilomeetrit korraga – ilma peatumata läbi, siis nüüd annab Piiga poole tee peal või hiljemalt tee teisel poolelmärku, et selg on sõitmisest väsinud ning me teeme peatuse.

3. Sport – Piiga ainsaks spordiks viimase 3 kuu jooksul on olnud kõndimine. Vastavalt ta enesetundele võtsime suvelpäeva jooksul ette järjest pikemaid jalutuskäike. Selle ajaga on ta hästi kiirelt kõndima õppinud. Praegult, sügisel, käime vastavalt ilmadele ka õhtuti võimalikult tihedalt jalutamas. Ilusate ilmadega oleme nädalavahetuseti käinud matkaradadel kõndimas ja erinevaid paiku Eestimaal avastamas.

Piiga hakkas ka koolis kehalises kasvatuses kaasas käima – ta teeb kaasa kergemaid harjutusi, mänge jms. Kui ta varem käis nii tantsu- kui ka ujumistrennis, siis nendeston paus seniks kuniks arst nendega tegelemiseks taas rohelise tule annab. Kolme kuu kontrollis lubas arst taas ujumas käima hakata, kuid keelas vettehüpped, veeskukerpallid jms, mida Piigale vees enne operatsiooni väga teha meeldis. Selleks, et vältida võimaliku vale liigutuse tegemist, mis võib kehasse pandud traate või nende kinnitusi kuidagi kahjustada, võtsime mehega vastu otsuse, et lubame ta taas ujuma, kui arst ütleb, et kehasse pandud traadid on kenasti luustunud ja ta võib taas oma lemmik harrastusega täies mahus tegelema hakata. Ujumine on harrastus, mille puhul taoperatsioonieelsel ajal ennast tavaliselt unustas ja trennis olles endast tavaliselt 101% andis. Harvad polnud need juhused, kui pärast 45 minutilist trenni ujus ta veel teine 45 minutit omal soovil basseinis ringi.

4. Füüsiliselt raskete asjade tõstmine – lükkamine – Igasuguste asjade põhjuseta tõstmise ja lükkamise oleme ära keelanud. Oleme väga jälginud ka seda, et ta ei peaks raskemaid uksi ise avama.

5. Kooli minemine ja sealt tulemine – Meil asub kool maksimaalselt kilomeetri kaugusel  samuti nagu ka lasteaed, milles ta varem käis. Kui lasteaeda läksime hommikuti enamasti jalgsi, siis kooli viin ja sealt toon ta autoga, sest pelgame, et koolikoti kandmisega võib ta seljale liiga teha. Kui ta on avaldanud soovi kas kodust kooli või koolist huvikooli või huvikoolist koju jalgsi kõndida, siis olen võtnud ta koti endaga ja andnud talle kergema õlakoti, milles on ainult väga vajalikud asjad sees. Igal hommikul viin ta koolikoti kooli klassi ja pärast koolipäeva lähen samuti klassi kotile järgi. Kui koolis on päeva jooksul vaja olnud kotti tassida ühest ruumist teise, siis ta on ise kedagi palunud. Oma kolme kuu kontrollis saime arstilt rohelise tule, et Piiga võib oma kotti ise tassida, seega ei pea ta päeva jooksul kedagi paluma, et keegi kotti tassida aitaks. Õnneks on vahemaad ruumide vahel väikesed ning hetkel ei ole vaja kotti kõrgematele korrustele ja sealt taas alla vedada. Samas, kindlasti jätkan hetkel veel ta koti kooli viimist ja koju toomist.

6. Vaba aja sisustamine – Sõpradega koos olemine, lauamängude mängimine, joonistamine, voolimine, erinevates lastele mõeldud tegelusraamatutes ülesannete lahendamine, lugemine jms. Lapsed on leidlikud – nad mõtlevad ka ise mänge välja. Nii mängiti teiste lastega ühel päeval näiteks autokooli, milles rattaga sõitev laps oli õpilane ning teised hindasid siis ta sõiduoskust ja palju muid erinevaid mänge. Pärast seda kui taas autoga sõitma hakkasime, käisime mitmetes Eestis asuvates kohtades, kuhu suve jooksul minna plaanisime. Sarnaselt eelnevatele aastatele soovis Piiga kindlasti ka Lottemaale minna. Lottemaa külastust pelgasin ise päris palju, sest eelnevatel aastatel on Piiga seal terve päeva ringi rahmeldanud – jooksnud, liugu lasknud, ronimisköitel turninud jne. Sel aastal sai selles muinasjutumaailmas ootamatult hommikust õhtu ilma eelpool nimetatud tegevusteta – käisime igal pool rahulikult ringi, Piiga suhtles võrreldes varasemate aastatega tunduvalt rohkem erinevate tegelastega, nautis sealseid etendusi jne.

Enne operatsiooni meeldis Piigale väga kinos käia. Ka selle keelasime paariks kuuks ära, sest ei olnud kindlad, kas ja kuidas ta selg talub pikemalt ühe koha peal istumist.

Kui varasemal ajal veetis Piiga pikad päevad mänguväljakutel ringi ronides, siis pärast operatsiooni vältis ta nendele minemist, sest ta ei saa seal ronida ja liugu lasta.

Rattaga sõitmine – Ka ratta jätsime pärast operatsiooni keldrisse seisma  kui me läbisime koos temaga enne operatsiooni pikki vahemaid, siis operatsioonijärgsel perioodil ei ole lubanud tal rattaga sõita, sest alati on olemas kukkumise oht ja halb, kui ta esimestel kuudel pärast operatsiooni seljale kukkudes liiga teeb.

7. Huvialad – Ka sel sügisel suutis Piiga kuidagi nii korraldada, et tal on pärast kooli kõikidel päevadel mingi huviring – huvikool. Ta avastas taas hobid, millest vahepeal eemal oli (võiks öelda, et millega tegelemine talle vahepeal üldse ei meeldinud) ning leidis ka uusi, mis samuti ei eelda spordi tegemist. Seega, päevad on hetkel tõesti võrdlemisi tihedalt sisustatud. Ka koolist ja huviringidest vabal ajal tegeleb ta hästi paljude erinevate asjadega – TV vaatamist või niisama arvutis olemist on väga vähe, kuigi tal on kõikvõimalikud nutividinad olemas.

8. Puhkamine – Kui haiglast koju saime, siis ta puhkas päeva jooksul võrdlemisi tihedalt ja palju. Mida aeg edasi, seda vähem ta päeva jooksul nn lisa puhkeaega vajab. Samas, endiselt on hetki, mil ta ütleb, et tahaks väga pikali olla ja puhata. Ka öine ööuni on tal võrdlemisi pikk (mis võib olla tingitud ka sellest, et lasteaia ajal ta magas päeval, kuid nüüd enam mitte).

9. Kahjuks pole ma dev vastama küsimustele, mis tüüpi fiksaatoritega operatsioon tehti ja, et mis konkreetselt edasi saab. Operatsioonijärgsel perioodil oleme pannud rõhku arstiantud soovituste järgimisele, selleks, et taastumine oleks võimalikult edukas. Oleme püüdnud Piigale igal võimalikul sammul toeks olla ja tema vajaduste – soovidega võimalikult palju arvestada.

Lisaks arsti poolt antud juhistele oleme ka ise internetist päris palju selle operatsiooni ja operatsioonijärgse taastumise perioodi kohta uurinud – nendes kirjutatu on kinnitanud meile arsti poolt antud soovitusi, et selga pandud traatide ja nende külge kinnitatud poltide (vabandan, kui mõistetega eksin)luustumine võtab umbes 6 kuud aega (mõnel rohkem, teisel vähem), mistõttu sel perioodil peaks selga väga hoidma.

Meil on väga vedanud, et operatsioonijärgsel perioodil on meie ümber olnud hästi palju toredaid inimesi, kes on vajadusel nõu andnud, toeks olnud ja samas on hästi mõistvad ja vastutulelikud olnud (sh arstid, õed, füsioterapeut, õpetajad, Piiga koolikaaslased, töökaaslased jne).”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s