Kogemusi lapse skolioosioperatsioonist

Tere!

Rõõm on jagada ühe teise ema kirjeldust ning mõtteid. Taaskord peategelaseks vapper väike tüdruk, mis tähendab, et kasvades on vajalikud korrigeerivad lõikused. Vanem ka toonitab – tegemist ei ole tavapärase skolioosiga, vaid taustal on hoopis tõsisemad tervisemured. Väga harva esineb nii noores eas nii suur kõverus.

Muutmata kujul postituse eesmärgiks, nii nagu ikka, on info ja kogemuse jagamine, julgustamine, toetus.

Aitäh usalduse eest!

Sandra

“Kirjutan meie kogemusest seoses skolioosi operatisooniga, preili oli operatsiooni hetkel 7 aastane ning ca 122cm pikk. Kirjeldus meie viimasest röntgenist oli selline: „Max skolioosinurk Th4 ja Th12 lülikeha vahel 90 , lülikehad roteerunud.“ Ehk skolioos oli väga suur ning mõjutas oluliselt juba teisi organeid kehas. Skolioos oli tekkinud teisest pahaloomulisest haigusest tingituna, lühikese perioodiga. Operatsiooni otsus sündis Dr. Härma, Dr. Allikvee ning lastehaigla intensiivraviosakonnajuhi-anestesioloogi Dr. Ilmoja koostöös.

Operatsiooni lükkasime erinevatel põhjustel edasi, esimene kord oli plaanis veebruar 2018; teine kord mai 2018 ning lõpuks saime august 2018 lauale. Operatsioon lükkus edasi peamiselt lapse muu tervise pärast, oluline oli kosunud ning põletikuga haigustest piisavalt pikk vahe jätta. Anestesioloog väga kartis infektsiooniohtu ning seda, et laps oli tugevalt alakaalus, mistõttu on kehale nii suurest lõikusest taastumine raskem.

ITKsse läksime neljapäevasel päeval – viimane röntgen, EKG, vereanalüüsid.. kuna elame Tallinnas ning tegu ei ole meie esimese operatsiooni kogemusega, saime ööseks siiski koju tulla ning loa varahommikuks söömata-joomata naaseda. Haiglasse läksime reede hommikul ca 7:30ks, operatsioonile hakati viima äkki enne 9t? Paberite järgi kestis operatsioon 9:48-12:30. Meile oli varasemalt ka öeldud, et laps tuuakse üle Lastehaiglasse intensiivi otse operatsioonilt narkoosi all, seega olime 12:30 juba seal ootamas. Nägime teda saabumas ning saime ka kohe tema juurde. Narkoosist äratati ta alles 14-15 vahel. Mis ei tähenda, et ta üles ärkas – aga talt eemaldati hingamistoru jms narkoosi ajaks vajalik.

Esimene pilt oli tõesti ehmatav, juba see hingamistoru, teiseks terve keha oli voolikuid ja plaastreid täis. Neuromonitoritde tarbeks tehtud imepisikestele aukudele oli kõigile pandud 5x5cm plaastrid, õnneks saime jaole enne kui ta narkoosist ärkas ja eemaldasime need. Ta vihkab plaastrite eemaldamist ja neid oli keha peale kokku 10+ tükki.

Esimene päev oli ta pilditu, vahepeal küsis lonksu vett ja ütles, et ei taha rääkida. Ta sai morfiini ja teadisme ka juba varasemast kogemusest, et morfiiniga ta magab kasvõi nädalal jutti. Teise päeva lõunaks saime morfiini tasahilju maha keeratud ja alustada vaikselt hammustamisega, natuke jäätist, natuke kohupiima, paar friikartulit jne. Morfiin ajab teda ka oksendama, seega me teadlikult ka ei andnud süüa enne kui see rohi maas.

Kolmandal päeva eemaldati dreenid ja seoti haav. Dreenid olid meie jaoks kõige ebamugavamad asjad üldse, vastikult koguaeg igalpool ees ja all. Morfiini all magava lapse jaoks veel eriti kehv variant. Me küll proovisime koguaeg teda liigutada, kuid ühest dreeni voolikust jõudis ikkagi tagumile lamatise triip tekkida. Õnneks see valu ei teinud, väike iluviga.

Kuna meie olime Lastehaiga intensiivis, mitte ITKs lülisamgakirurgias, juhendati meid telefoni teel ehk olime otseühenduses dr. Allikveega. Intensiivosakonna arst tahtis, et me hakkaks liigutama ning Allikvee andis omalt poolt rohelise tule kõigile liigutustele, miski polnud keelatud! Niimoodi olime me siis kolmanda päeva õhtuks jalgadel. Alustasime vaikselt voodiservale istuma tulemisest, edasi püsti ja siis juba mõned sammud. Väikesele potile istumine oli ainuke väga ebameeldiv tegevus. Laps ise teab, tunneb ja reguleerib kõige paremini. Meie pidime lihtsalt innustama teda ja kiitma iga väikese sammu eest. Ta teadis, et mida rohkem liigub-sööb, seda kiiremini saame koju.

Neljandal päeval viidi meid üle ITK´sse, kus ta kohe jalad alla võttis ja mööda koridori jalutas. Dr. Härma oli meil vastas ning küsis kas soovime kohe koju minna? Otsustasime ikkagi igaks juhuks ühe öö ka nende juures veeta. Kutsusime sõbranna külla tuju parandamiseks ning käisime ITK kohvikus, preili jooksis ringi ning valuvaigistit sai vastavalt vajadusele suukaudselt.

Viienda päeva hommikul istusime autosse ja sõitsime koju.

Kuigi kirurg lisas, et kaitstud pole keegi – st ka inimese enda organism võib otsustada need poldid kehast välja visata, oli üldine noot ikkagi pigem see, et laps võib enesetunde piires kõike teha. Esimestel kuudel soovitati vältida suuremad koormusi ning a la kükitamine on lubatud, aga järjest 10 kükki teha ei tasu. Käis meie juures ka füsioterapeut, kes kinnitas samuti, et selle süsteemi murdmiseks on vaja ikka väga tugevat traumat, enne murduvad lapse luud. Meil on siis kasutuses titaanvardad, ma ei tea kas neid on vist ka erinevaid. Küsisin arstilt ka luustumise kohta ning kirurg vaatas suurte silmadega, et misasi luustuma peab, luid nad ju ei murdnud?

Mulle meeldis kõige rohkem Dr. Härma kommentaar, kui ta küsis mult, kas ma tõesti usun, et saan 7 aastasele lapsele öelda, mida ta võib ja ei või teha?

Üldiselt vati sees me kedagi ei hoidnud. Lasime tal lähtuda enda tundest. Ühel hetkel ma mäletan kui ta ise küsis, et „emme, kas ma ei saa või ma ei tohi kummardada?“ ja see oli omamoodi reaalsuskontroll, kuidas me oleme lapse ära hirmutanud. Soovitasime proovida.

Ma ei kartnud ja ei karda siiani vardaid, esimestel nädalatel pigem kartsin haava pärast. Nende väikeste haavaplaastrite eemaldamine oli vastik, aga muidu haav paranes ilusti ja käisime seda ka nädal hiljem Dr. Allikveele näitamas.

Kuigi me keelasime, oli ta 20 päeva peale operatsiooni sõbranna juures batuudil hüppamas käinud.. ning lõppkokkuvõttes esimese kuu jooksul sõitis ta ka juba tõukerattaga, jooksis ja hüppas. Esimesel kuul võtsime ette ka autosõite Lõuna-Eestisse, käisime Lottemaal. Meie puhul ei olnud see probleem, ta ei kaevanud kunagi ebamugavuse või seljavalu üle. Ma ei mäleta, et me oleksime kordagi peatuse pidanud seetõttu tegema. Ainus, mis talle aegajalt valu tegi oli parem puusakont. Enamjaolt oli see hommikuti ning ma arvan, et magamisasendi muutusest tingituna.

Septembrist algas koolitee, teine klass. Kartsime alguses samuti koolikotti, kuid kuna kaasas kantavate õpikute kogus oli pigem väike, sai ta iseseisvalt sellega hakkama. Olime siiski rääkinud klassijuhatajaga, et vajadusel teda aidataks.

Esimeste kuude jooksul tuli rohkelt neid päevi, kus ta tuli koolist ning teatas, et hüppas hüppenööriga, rippus ronimispuudel, tegi teistega koos joogat vms. Muidugi ehmatad ja püüad teda neist asjadest hoida, kui ma usun samuti, et ohuks on pigem traumad ja need võivad lastega väga jaburates olukordades niisamagi juhtuda. Ma rohkem kartsin alati seda, et keegi jookseb talle otsa või muu selline situatsioon, kus ta võib haiget saada.

Vähem kui kaks kuud peale operatsiooni käisime H20 veekeskuses, väga hea oli näha, et ta ise juba tajus, mida ta võib ja saab teha ning mis võib ohtlik olla. Vähem kui kolm kuud peale operatsiooni saime ka loa lennata soojale maale.

Meie puhul sai opereeritud siis kasvupoltidega, laps sai juurde 5cm pikkust. Igal aastal, minimaalselt iga poole aasta tagant hakkame käima väksematel kordusoppidel, mille käigus polte reguleeritakse ning varrastele pikkust juurde antakse. Ehk tema selgroog ei ole täisulatuses fikseeritud. On ülevalt ja alt, kumeruse osa on ikka keskelt kumer. Lõplik fiksatsioon tehakse siis, kui ta on kasvanud täispikkusesse, eeldatavasti u 12 eluaastal.

Usaldage oma lapsi ja nende sisetunnet, innustage ja julgustage neid. Me kartsime väga sellest operatsioonist taastumist, kuid tegelikult ei olnud see üldsegi nii hirmus ja lapsed on tohutult vaprad.

Lisan siia ka juurde, et seoses skolioosist suurema diagnoosiga, on laps regulaarselt jälgimisel ning kõver selg on võibolla selle kõige kõrval ka meie jaoks üsna väike mure. Oleme peale operatsiooni teinud erinevatel põhjustel mitu ülakeha röntgenit ning praegu tundub, et kõik on endiselt korras.”

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s