Skolioosioperatsioonist taastumine lapsevanema pilgu läbi – vol 3

Jätkuks kahele eelnevale postitusele (leitavad Siin ja siin) on siin muutmata kujul ühe lapsevanema kirjeldus oma lapse taastumisest.

Head lugemist!

“Periood 3 kuud kuni 6 kuud pärast operatsiooni

3 kuu kontrollis selgitas arst, et selja taastumiseks on vaja kuni 6 kuud aega, seega võrreldes 1 – 3 kuu operatsioonijärgse perioodiga tegime igapäevases elus ainult üksikud muudatused.

Koolis käimine. Jätkasime Piiga autoga kooli viimist ja koolist toomist. Koolikoti viisime klassi. Pärast tunde läksime kooli järgi. Kui enne kolme kuud palus ta teistelt abi koolimajas sees koolikoti ühest ruumist teise viimiseks, siis pärast kolme kuud tassis ta päeva jooksul majas sees ise oma koolikotti. Kui kooli või klassiga oli kusagile väljasõit, siis käisime ja võtsime ta õpikud enda kätte või ta jättis oma asjad kooli ning tõime need päeva lõpus koolist ära.

Sport. Kolme kuu kontrollis olid arsti selged sõnad, et selja taastumine võtab 5 – 6 kuud aega. Joosta ja ujuda ta lubas. Vettehüpped keelas, sest ei ole teada, kuidas vettehüpped selga pandud traatide luustumisele mõjuvad. Pärast kolme kuu kontrolli hakkas Piiga vaikselt sörkima. Kiirelt jooksmise veel keelasime. Ka käis ta koos klassiga nii saalihoki kui ka korvpallitreeninguid tutvustavatel õppepäevadel. Saalihokit tutvustaval õppepäeval õppis ta treeneri juhendamisel elementaarsed liigutused selgeks, kuid kui tõsisemaks mänguks läks, siis ta astus eemale. Korvpalli õppepäeval viskas ta lihtsalt palli korvi. Käisime ka spade-s, kus ta veetis suurema osa ajast erinevates vannides ja saunades. Ka suurde (25 m) basseini hakkasime teda järjest enam lubama, kuid jälgisime väga, mida ta teeb. Vastavalt arsti antud soovitustele ja internetist loetule keelasime vettehüpped, kukerpallid, käed ees ujumise jms harjutused, mis panevad seljale suurema koormuse. Õnneks oli Piiga leidlik ning leidis viisi kuidas ikkagi keelde jälgides ujuda. (Enne operatsiooni toimumist käis ta 2 aastat ujumistrennis, mistõttu erinevate õpitud liigutuste pagas oli päris suur.) Esimest korda lubasin tal sukelduda ja vabalt ujuda 5,5 kuud pärast operatsiooni (vettehüppeid, kukerpalle jms selga oluliselt painutavaid harjutusi endiselt ei lubanud). Toonitasin korduvalt, et kui valus hakkab, siis peab kohe lõpetama ja mind sellest teavitama. Samal ajal jälgisin iga ta liigutust selleks, et olla valmis ta vajadusel veest välja tooma.

Piiga käis kogu selle perioodi ka kehalises kasvatuses kaasas ja tegi neid harjutusi, mida ta tohtis. Kui ta mõnes harjutuses kahtles siis jättis ta selle tegemata ja küsis õhtul meilt, kas ta tohib edaspidi nimetatud asja teha. Kui me ta küsimusele vastata ei osanud, siis küsisime nõu füsioterapeudilt, kelle juures me korra nädalas käisime. Ka näitas füsioterapeut meile käte ja jalgade harjutusi, mis ei ole seljale koormavad, kuid aitavad taastumisele kaasa. Neid harjutusi tegime ka kodus olles. Ka sel ajal kui teised tegid kehalises kasvatuses harjutusi, võistlusmänge, mida Piiga ei tohtinud teha, tegi tema füsioterapeudi poolt ette näidatud harjutusi. Lumiste ilmadega tekkis Piigal suur soov koos teistega kelgumäele liugu laskma minna. Kelgutama minnes olin ise läheduses ja jälgisin, et ta laseks alla võimalikult tasaselt – siledalt pinnalt ja mitte samal ajal koos teistega, välistamaks seda, et ta ise rullub kelgult maha või siis keegi sõidab talle mänguhoos kogemata tagant selga. Jätkasime ka jalutuskäike, mis muutusid järjest pikemateks – seda eriti lumiste ilmadega. Jalutama minnes võtsime kaasa tekstid, mis oli vaja koolis pähe õppida. Ka kujunes tal operatsioonijärgse perioodi jooksul välja omamoodi kiirkõnd – niiviisi suutis ta koos teistega kiiresti edasi liikuda.

Autoga sõitmine – Selle aja jooksul hakkas ta taluma järjest pikemaid ilma peatusteta sõite. 5 kuud pärast operatsiooni oli juhus kui pärast tööpäeva võtsime ette sõidu 150 kilomeetri kaugusel asuvate sugulaste juurde. Samal öösel sõitsime ka tagasi – ta pidas mõlemad sõidud ilma peatusteta kenasti vastu.

Toitumine – Jälgisime endiselt, et Piiga saaks päeva jooksul toidust võimalikult palju energiat. Kuna suvest oli saanud sügis ning kohalikke värskeid puuvilju ja marju oli vähem saada, siis hakkasin tegema erinevaid smuutisid poelettidel saadavatest puuviljadest. Varasemast tihedamalt hakkasin hommikuti pressima granaatõunaseemnetest mahla. Ka panin talle koolikotti alati midagi söödavat kaasa, et tal oleks võimalik päeva jooksul lisaks koolis saadavale söögile midagi näksida. Ka oli tal igapäevaselt mahl, tee või vesi kaasas (vee puhul mineraalvesi). Kui märkasime, et ta polnud päeva jooksul joonud, siis tuletasime talle meelde, et selja edukaks taastumiseks on oluline päeva jooksul vedelikku tarvitada.

 

  1. Pärast 6 kuu kontrolli

6 kuu kontrollis tehtud piltide põhjal selgus, et Piiga selg on kenasti taastunud ja arst andis vabama reziimi. Piiga sai loa vees kõike teha, kuid kuival maal soovitas arst kukerpallide tegemisest hoiduda, sest täielik luustumine võtab kuni aasta aega. Piiga lausa säras sellest uudisest. Arsti juurest õue astudes palus ta koheselt luba hüpata, kuid keelasime selle, viidates väljas olevale aastaajale (oli jaanuari algus) ja kukkumise ohule. Õhtul kodus proovis ta nii hüpata, keerutada, otsis hüppenööri ja hularõnga välja. Kõik õnnestus kenasti. Loomulikult tõmbasime ka pidureid ja selgitasime, et ta peab siiski arvestama sellega, et ta võib seda kõike järk – järgult tegema hakata. Kehale tuleb anda aega taas koormusega harjuda. Järgmisel õhtul läksime ka kohalikku ujulasse, kus ta vaikselt oma keha tunnetades proovis teha erinevaid harjutusi, mis tal pärast operatsiooni keelatud olid. Vees õnnestusid tal kenasti nii edaspidi kui ka tagurpidi kukerpallid – temasse pandud traadid nende tegemist ei takista. Samuti proovis ta vettehüppeid –  ka need õnnestusid kenasti. Nädal pärast arsti juures käimist jätkas ta ka ujumistrennides käimist. Esimestes trennides oli hetki, mil ta vahepeal lihtsalt puhkas – vastupidavus ja kiirus kasvasid iga trenniga. Operatsioonist oli 8 kuud möödas kui ta pärast trenni näitas mulle, kuidas ta hüppelaualt hüpates tegi õhus kukerpalli ja alles siis maandus vette.

Järk – järgult hakkas ta ka aktiivsemalt kehalise kasvatuse tundides osalema vältides kukerpallide ja teisi otseselt selga venitavate ja põrutavate harjutuste tegemist. Harjumuspäraselt rääkis ta päeva lõpus, mida nad tunnis tegid, kuidas temal läks ning aeg – ajalt uuris, et kas ta ikka tohtis mõnda asja kaasa teha. Ja nagu ka varasemalt, kui me ise ta küsimusele vastata ei osanud, siis arutasime selle koos füsioterapeudiga läbi. Ka käis ta  lumiste ilmadega kehalises kasvatuses koos teistega kelgutamas ning võttis aktiivselt osa koolis toimunud kevadisest spordipäevast. Kevadisel spordipäeval saavutas ta oma vanuseklassis 40 m jooksus II koha.

Koduses keskkonnas hakkasime kevadel esimeste soojade ilmadega taas koos jooksmas käima, samuti võtsime ta ratta keldrist välja, millega järjest pikemaid sõite ette võtame. Ka andsime loa mänguväljakutel turnimas käimistele kokkuleppega, et kõrgustesse ronib ta siiski ainult meie juuresolekul. Ka lubasime taas sugulaste koeraga jalutamas käima hakata. Üldiselt veedamegi taas suure osa vabast ajast aktiivselt ringi liikudes – jalutamas, jooksmas, ratastega sõitmas, ujumas, mänguväljakutel mängimas, telkimas käies, palli jms liikumismänge mängides – täpselt nagu enne operatsiooni.

6 kuu kontrollis andis arst ka loa hakata koolikott seljas koolis käima. Need päevad, mil tal ei olnud vaja võtta kaasa asju, mis ei mahtunud koolikotti, läkski ta ise jalgsi kooli. Samas, selleks, et mitte ta selga üleliigselt koormata, siis kehalise kasvatuse tundide päevadel aitasime endiselt tal asjad kooli viia ja tõime need sealt päeva lõppedes ära. Pärast 6 kuu kontrolli muutus Piiga koolikott kergemaks – ta pani kotti ainult õppetöös osalemiseks vajalikud asjad. Sain ta jutust aru, et vahetundides osales koos teistega erinevates liikumismängudes, mistõttu enam ei jäänud aega mänguasjadega mängimiseks, ajakirjade uurimiseks vms, millega ta varasemalt vahetundides oma aega sisustas. Samas ei ole ta raamatutest, ajakirjadest jms võõrdunud – ta loeb neid siis kui oleme kusagile teel (trenn, sugulased), õhtuti kodus olles, telkimas käies jne. TV ja nutiseadmed on pärast jaanuari kontrolli veelgi teisejärgulisemateks jäänud, sest tal pole nendeks enam aega.

  1. Lõpetuseks

Operatsioonijärgse aja jooksul kasvas Piiga ootamatult suureks nii oma käitumiselt kui ka olekult. Ta järgis tõesti väga rangelt arsti poolt antud juhiseid ja pidas kinni talle pandud keeldudest. Kuigi 11,5 kuud on operatsioonist möödas ja Piigal lubati taas vabamalt kõike teha, siis oleme igapäevaselt teadlikud toimunud operatsioonist ja selle tõsidusest ning tuletame seda ka talle aeg – ajalt meelde eriti kui ta kipub tegema midagi sellist, mida meie heaks ei kiida. Samas me püüdsime ja püüame ka edaspidi sellesse mitte „kinni jääda“ ja toimunule mitte rõhku panna, vaid elada kõige tavalisemat elu mõningate kohandustega. Arm Piiga seljal on ka kenasti paranenud – kui ei oska vaadata, siis ei jää see enam nii kergelt silma.

Kui kedagi on veel sarnane operatsioon ees ootamas, siis loodame, et ta saab nendest kolmest artiklist veidigi teadmisi ees ootavast ja julgustust nagu meie saime teadmisi ja julgustust teiste lugudest. Meie enda kogemus näitas, et hoolimata sellest, et oma elus tuleb mõneks ajaks mõningad kohandused teha, siis midagi ületamatut operatsioonijärgsel perioodil ei ole ja see kõik on mööduv. Taastumine vajab tõesti aega ja kannatlikkust, mis ei ole alati kõige kergem – eriti olukorras kui ollakse harjunud aktiivselt liikuma. Samas sirgem selg on seda väärt kui muud lahendused (sh ravivõimlemine, füsioteraapia, ujumine, aktiivne liikumine vms) ei aita.

Oleme väga tänulikud meeskonnale, kellega me operatsiooni eelsel, operatsiooniaegsel kui ka sellele järgneval perioodil kokku puutusime – nad tegid tõesti imesid. Samas oleme hästi tänulikud ka pedagoogidele, klassi- ja koolikaaslastele ning hästi paljudele teistele erilistele inimestele, kes arvestasid Piigaga toimunut ning olid talle igati toeks ja aitasid teda hetkedel kui ta tõesti abi vajas.”

 

Aitäh perele jagamast ning rõõmsat suve Piigale! 🙂

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s